Rannikualadel või ülemeresaartel on trafode suurimad "varjatud tapjad" kõrge soolasisaldus ja kõrge õhuniiskus. Kui soolapihusti tungib, söövitab see kiiresti rauasüdamiku, lõhub isolatsiooni ja muudab seadmed kasutuskõlbmatuks. Rannikualadel trafode valikul peab "korrosiooni vältimine ja isoleerimine" olema esmatähtis.
Korrosioonitõkestamise konstruktsiooni seisukohalt peab rannatrafode väliskest olema valmistatud külmvaltsitud terasplaadist, mille paksus on 2,0 mm või rohkem, ja pinnakate peab vastama C5M raskeveo-korrosioonivastasele-standardile. Raami ja paneeli vaheline tihendusriba peab olema valmistatud vananemiskindlast-ja soolapritsmete-kindlast silikoonkummist, mille kaitsetase on vähemalt IP54 ja IP56, mis on soovitatav välistingimustes kasutamiseks. Sisemine raudsüdamik vajab spetsiaalset roostevastast töötlust ning mähiste puhul on soovitatav kasutada epoksüvaigu valamise protsessi, et vältida niiskuse ja soolapihustuskorrosiooni tekkekohas.
Mis puutub ohutusisolatsiooni, siis rannikualade elektrivõrk on vastuvõtlik taifuunidele ja äikesetormidele ning sagedastele tõusudele ja harmoonilistele. Soovitatav on konfigureerida isolatsioonitrafod, et tõhusalt blokeerida elektrivõrgu häireid ja kaitsta allavoolu täppisseadmeid. Kriitiliste rajatiste, nagu andmekeskused ja haiglad, jaoks on tungivalt soovitatav kasutada H-klassi isoleeritud kuiv--tüüpi trafosid. Need pole mitte ainult tule- ja plahvatuskindlad-, vaid ka hooldusvabad-, vähendades oluliselt kasutus- ja hoolduskulusid.
Paigaldamise ajal veenduge, et trafo ümbritseks vähemalt 1 meeter vaba ruumi ja hea ventilatsioon. Võimalike probleemide vältimiseks on soovitatav ka regulaarselt jälgida temperatuuri ja isolatsioonitakistust.
